Pajatusi enda elust...

[loovisiksus]

Mina, Raul Ivari p.Tammaru, olen sündinud 20. märtsil 1972. a. Tartus. Minu isa Ivar Tammaru oli Tartu Ülikooli õppejõud farmakognoosia kateedri juhataja dotsent. Paraku suri ta raske haiguse tagajärjel 1992. a. Minu ema Tea-Mai Tammaru on siiani Tartu Ülikooli Farmaatsia Instituudi õppejõud.
Minu koolitee sai alguse Tartu 12. keskoolist, kus lõpetasin esimese klassi. Seejärel siirdusin Tartu 7. Keskooli koorimuusika eriklassi maestro Uno Uiga kutsel ja soovitusel. Seal olles lõpetasin ma põhikooli ehk 8. klasssi 1987. a. Koolitöö kõrvalt laulsin Tartu Poistekooris, õppisin hääleseadest ja klaverimängu. Minu suureks unistuseks ja sooviks oli astuda Tartu H. Elleri nimelisse muusikakooli koorijuhtimse erialale. Kahjuks sai saatuslikuks minu kesised solfeedžo alased teadmised. Seega polnud muud varianti kui jätkata õpingiud Tartu 15. Keskoolis kuhu kuhu mind siiski vastu võeti. Koolitöö kõrvalt laulsin Tartu Noortekooris Riho Leppoja juures ja töötasin tookord ema juures Tartu "Raekoja" apteegis sanitarina. Kuna õppida ja töötada keskooli viimases klassis osutus võimatuks, astusin 1990. a. kevadel Tartu Õhtukeskooli, kus lõpetsin kõigi raskuste kiuste keskkooli sama aasta kevadel 1990. a. juunikuus. Kuna keskooli lõpetamine nõudis suurt pingutust lõi mul välja ootamatu suhruhaigus. Selle tagajärjel viibisin mitmeid kuid Tartu Struumatõrje Dispanseris uuringutel. Tookord kimbutas kõiki noormehi veel kurikuulus "nõukogudes armee". Õnneks minu haiguse diagnoos oli punastele ohvitseridele sedavõrd tõhus vastulöök, et mul õnnetus armeeteenistusest vabastus saada. Jätkasin just vastloodud alternatiivse tööteenitusega töötades oma isa alluvuses Tartu Ülikooli Farmaatsi Instituudis tehniku erialal. Kahjuks minu isa tervis halvenes järsku ja ta läks uuringutele Tartu Onkoloogia Dispanserisse, kus ta diagnoositi kaugele arenenud pärasoole vähk. See tedmine lõi minu närvisüsteemi sedavõrd kohutava löögi, et teadsin juba ette oma isa kaotusest. 1992. a. sügisel minu isa suri. Jäin oma ema ja 14. aastat noorema vennaga. Sellest perioodist peale olen töötanud väga lühikest aega erinevatel ametikohtadel, kus alati olen pidanud lahkuma seoses sobimatusega amteikohale. Viimane pikem töökoht oli mul Tartu Kaubamaja turvateenistuses. Paraku sai mulle seal saatuslikuks kaklemisoskuse puudulikus ja kunstiinimesele pärinev hingeline iseloom. Ootamatult löödi mulle Tartu Kaubamaja Toidumaailma kassaliinis viinapudeliga pähe, et tõkestada vargust. Löögi tagajärgel tekkis suur haav ja verejooks. Tänu kiirabi ja politsei kiirele tegutsemisele suudeti minu elu tookord päästa. Tagasi sellele tööle enam mitte kunagi hing ei ihka, sest tean, et elus on muid lisaväärtusi mida endale kalliks pean. Tartu Tööhõiveametisse pole pöördunud seetõttu, et seal on endiselt tööpostil ülbed ja inimeste muredesse pealiskaudselt suhtuvad ametnikud. Ootan tuttavate abile ja heade inimeste toele. Sobiks kunstialane, miks mitte ka fotograafia alane töö, kuid puuduvad isiklikud tutvused. Tegelen siiani juba lapsepõlvest armsaks saanud hobidega koorilauluga Vanemuise Seltsi Segakooris. Olen taasloodud Vanemuise Seltsi asutaja liige 1994. a. Meeldib pildistada erinevaid kultuuriüritusi, sest ka minu varalahkunud isa oli aktiivne pildistaja. Kodus pean juba 15. aasta erinevaid papagoisid. Minu kõige suuremaks sõbraks on Aafrika hallpapagoi Jako, kes minuga oskab suhelda. tema suust võib kuulda väljedeid: "Tere Raul, Häid Jõule, Lähme õue ning Head uut aastat".
Siia portaali sattusin seetõttu, et lugesin juhuslikult Tartu Linnalehes kirjutatud artikklit uue huvitava tööalase portaali loomisest. Olen akltiivne arvutikasutaja. Põhiliselt suhtlen fotohuvilistega portaalised Nagi ja Delfi pilt. Annan sageli nõu ka väikestele mudilastele lemmikloomade- papgoide hooldamise küsimustes.

Lõptetan seekord, kuid ka teised võiksid pajatada oma elust mõningaid seiku. Ootan, et ka mõni mind oma sõbraks lisab. Minule, kui vallalisele inimesle on arvuti just nagu abikaasa eest, et pimedaid õhtutunde millegi seltis veeta, senikaua kui unemati mind oma kaissu võtab...

[agu]

Tartu Tööhõiveametisse pole pöördunud seetõttu, et seal on endiselt tööpostil ülbed ja inimeste muredesse pealiskaudselt suhtuvad ametnikud.

Ma soovitasin siiski mitte vältida Töörukassat.

Kaldun arvama, et siinkohal Raul võimendab mingit arvamust või muljet üle. Võib olla on Töötukassa olustik kuidagi raskemeelne, palju murelikke või muret peitvaid külastajaid, mõni mingil hetkel prahvatab millegipärast.
Olen selles kontoris käinud kümmekond korda ja ainult üht seika mäletan, et üks meesterahvas tõstis häält ja seletas midagi ärritatult oma konsultandile. Enamus jutulkäijad on vaoshoitud, sageli kavalerlikult galantsed oma nõustajate suhtes.
Suvel toimus ametkonna reform ja personal on suures osas uus. Nõustajate olukorrast peaksime püüdma aru saada, neil tuleb suhelda päevas 50 mureliku inimesega, igale külastajale pühedumiseks jääb vähe aega. 10-konna minutiga, mis inimesega vestlemiseks jääb ei ole füüsiliselt võimalik jõuda palju sügavamale formaalsustest. Lisaks tuleb neil sageli mitmeks tunniks jääda õhtuks kontorisse, et päeva jooksul kogunenud andmed sööta andmebaasi ja mittetstandartsed tööd.

Töötukassa praegusele kögipoolele lubab kiigata
Tartu Töötukassa juhataja Jane Väli kiri

Ma soovitaks küll ära kasutada need võimalused, mis töötukassa kaudu võimalikud. Miljonivõitu ei saa sealt keegi, meeldiva ja tasuva töö saavad praeguses olustikus väga vähesed. Aga reaalseid pidepunkte eluseadmiseks saab, kui ise aktiivne olla.