Kunstnikud tööst ja töötusest

[agu]

Jõulueelse ajast jääb olulisena meelde üks lugu Sirbist. Anders Härm kirjutab pealkirja all Millal meid tegelikult koondati?sügava analüüsi töö ja töötuse asjus praeguses maailmas. Autori nimi on üsna sarnane ühe Tartumaa suurmajandi pidajaga, mõtlesin esiti et kas tõesti tema.
Siiski ei - Anders Härm on kunstikriitik, sotsiaalsetel teemadel enne ka sõna võtnud. Sirbis on tema kirjutis haardelt mahukas, periodiseeritud nii minevikku kui tulevikku, käsitleb süvitsi eri aspekte.
Enamus majandusteadlaste ja sotsioloogide jutte töötusest on pealiskaudsemad, kui see Härmi tekst.

Anders Härmi eestvõtmisel on Tallinna Kunstihoones üles pandud näitus "Blue-Collar Blues", (e.k. sinikraede bluus). "Blue-Collar Blues"
Näitus on avatud 31. jaanuarini ja 22. jaanuaril toimub selle taustal sotsiaalse suunitlusega seminar.

näitusest Kunstihoone kodulehel

[Lea]

hea leid. maailmas tõesti suured muutused ja seda enam tundub, et inimeste omaalgatus probleemide lahendamisel võiks hoogu võtta, riik ei saa kõike nende eest ära teha, vaid saab toetada.

[agu]

Käisin kohal 22. jaanuari seminaril.
Üldmulje masumeelne. Kunstihoone ruumid olid jahedad - öeldi, et 13 graadi. Kohvi ja võileibu jagus virgematele.
Kuulajaid oli palju, pisike tagumine saal pidi mahutama 75 inimest aga tosinajagu kõõlus lisaks uksepeal. Töötud ja pensionärid said osaleda tasuta. Ei oska hinnata, kui palju oli saalis karvaseid, kui palju sulelisi. Enamus kandsid SecondHand stiilis riideid. Minul oli hall ülikond seljas, olin nii üks valgkraelisemaid seltskonnas.
Mina istusin ühe sünge kampsunis mehe kõrvale. Parajal hetkel selgus, et tema on Hr. Nestor, võttis koha paneeli ajal rääkijate reas.
Kogu üritus võeti videosse üles. Kaameramees ütles, et pannakse netti üles vaatamiseks kõigile aga ei teadnud kuhu.

Oudekki Loone oli esimene esineja. Tema rääkis tööprobleemidest Itaalia näite põhjal, väites et Itaalia arengus on palju ühist Ida-Euroopaga, seal toimus ka meiega sünkroonis selge poliitiline pööre vasakult paremale. Alles täna sain aru, et Itaalia näide oli tal võetud oma töökoha - Bologna Ülikooli tõttu.
Oudekki Loone jutt oli mulle huvitav. Rääkis veenva loogilisusega erinevate töömudelite vaheldumisest viimase 50 aasta jooksul, ütles aastaarve ja nimesid. Mul jäi see jutt diktofonis alles.
Üks sisukas sõna jäi mulle meelde -RÄMPSTÖÖ. See on töö, mille kompensatsioon on sularahas, ilma sotsiaalsete tagatisteta. Eesti oludes ümbrikupalgad. Aga ka mõned kavalad töölepingud, mis pealtnäha kenad aga seesolijale väga kitsad.

Teist poolt ma palju ei kuulanud. Selles rääkis Marju Lauristin, põhiliseslt asjadest, mida me pole Läänelt jõudnud viimase 20 aasta jooksul ära õppida.


Teise poole jooksul uurisin ma näitust. Üsna sisukas näitus.
Kõige eredam oli mulle Johnson ja Johnson (indrek Köster s.1970 ja Taavi Talve s.1970)
Seinale projekteeritud suurel ekraanil luges üks naine raamatut. Tagamaa:
Konkursi korras, 69 sooovija hulgast ajutiselt tööle palgatud inimese tööks on Jeremy Rifkini raamatu "Töö lõpp. Ülemaailmse tööjõu allakäik ja turujärgse ajastu koidik" reprodutseerimine audioraamatu kujul. Kogu selle töö teeb ta ära näituse ajaks renditud WTC Tallinn kontoripinnal webikaamera ees, sisustades tööaega vaheldumisi teksti sisselugemise ja toodetavate CD-de ümbriste kujundamisega.
Palju tuttavaid assotsiatsioone...

Teisena püüan siin kirjeldada Francis Alys videotööd Harjutamise poliitika, 2005-2007.
Ekraanil on väike saal, kus toimub üheaegselt kolm-neli asja.
Lauljatar harjutab klaveri saatel aariat.
Striptiisitar harjutab oma seanssi.
Kõlaritest tuleb lisaks veel Usa president Harry Tumani kõne asumaade lootusrikastest perspektiividest ja kellegi kunstikriitiku targutus eluprotsessidest. Minu ajus hakkasid käärima umbes sellised mõtteliinid:

• Muusikaline on protsess, aga tipptasemel kulmineerub aja seiskamiseks.
  
• Kus on elu kulminatsioon?
  
• Aga töö või karjääri kulminatsioon.
  
• Aga striptiisiseansil, kus on kulminatsioon
  jne

See kompott muusikast, striptiisist ja filosoofiast oli veel seepärast meeldejääv, et toimus ainukeses soojas ruumis selles hoones.

Ma jäin rahule sõiduga.
Ligilähedases teemapaketis korraldab Kunstihoone edaspidi veel üritusi. Aga tunne on, et sain asjast juba aru, ei tea kas enam lähen.

[Sponsored content]