Pakun teemat arutluseks:

[alarrandal]

Suurim takistus edu ees on hirm läbi kukkuda

Ettepanekud? Arvamised?

[agu]

See teema on paras jah, just arutlemiseks, sest siin ei ole mõistlik vaielda. Kuna maitse üle ei ole mõistlik vaielda, võib arutleda.
Edukus on kindlasti maitse asi
Läbikukkumine - ka mõnevõrra maitse asi.
Naturaalne ja vaieldamatu element on hirm. Kui hirm kellelgi on, siis on, ei ole vaieldav. Võib proovida salata ainult.

[agu]

Minu arvates on Alaril kaval teemapüstitus. Sest mõiste EDU täituvus on viimastel sajanditel muutunud segaseks. 19. sajandil oli asi üsna selge, aga 21. alguses üsna segane. Samas on see sõna Lääne kultuuris kõigis keeltes saanud väga omaseks. Selge jutu ajamisel on segaseks muutunud mõisted hulluks ajav värk. (Meenub, kuidas üks tuttav Uurali seltskond kasutab järjekindlalt armast mõistet ARENG ja on selle lollitava aura tõttu väga hädas).
Jüri tõi siin eespool näiteks kooli. See on valdkond, kus EDU on selgelt vanas tähenduse, nagu näiteks veel armee ja sport.
Aga EDU elus üldse?
Et jõuda siis edukalt järgmise etapini.
Eestlaste ühes kõnepruugis on kaks elu etappi:

• Noored püüdlevad pulma poole,
  
• hiljem püüdlevad surma poole.

Nii et lõpuks, EDU tähendab edukat surma? Miks ka mitte.

Siin kohal üks konkreetne näide.
J.V. Stalin. Tema oli vaieldamatult oma aja edukamaid inimesi, seejuures ei kukkunud edu talle sülle. Tal ei olnud hirmu otsusi langetades. Ja ta suri kõigi edetabelite tipus, maailma võimsaimaks tõusnud riigi eesotsas, generalissimusena. See on kõigile tuntud fakt.

Minu sõber Ülo Tõlp seletab seda hoopis vastupidi. Stalin olevat tema meelest kõige kõvemini kukkunud, seega edutu ja õnnetu inimene. Sest ta suri üksi, keset kartust ja võibolla viha, lamades üksi palju tunde, ulatumatta ööpotile... aga võibolla hoopis mürgitati.

[alarrandal]

Ma ise olen vahel mõelnud, et sõna "edu" võiks asendada sõnaga "hakkamasaamine". "Edu" on kuidagi nagu ära lörtsitud

[Õnne]

Hirmul ja foobial on ka vahe.. eluterve "hirm" (aukartus? ettevaatlikkus?) versus ebaratsionaalne läbikukkumisfoobia.
Aegajalt on mõistlik kaaluda läbi plussid-miinused, kas ressurssi ja otsustamiseks vaja minevat infot on piisavalt.

+5 õhutemperatuuri juures on ehk mõistlikum jätta Peipsile minemata, hirm läbi (jää) kukkuda on täiesti õigustatud. Mida eduks lugeda, kas kalasaaki, mis "argpüksil" saamata jääb, või elu-tervist, mis siiski alles jääb?

[alarrandal]

läheksin natuke üldisemale pinnale:

enamus inimesi leiab raskuste või probleemide ilmnemisel või raske ülesande ettetulekul ligikaudu kümmekond põhjust (objektiivset, kusjuures), miks mingit asja mitte teha. Selle asemel et küsida "kuidas ma saaksin seda teha?"

Õnne, Sinu näite puhul on tegemist lihtsalt terve mõistuse kasutamise ja täiesti normaalse enesealalhoiu instinktiga lõppude lõpuks, kõhutäis või saak ei ole ensetappu väärt küll aga tasub ka selle näite juures küsida, kuidas ma selle saagi kätte saaksin?

[Sponsored content]