Armastus tõi Tartusse.

[Õnne]

Minu lugu siis selline.
Olen sündinud-kasvanud Tallinnas.
1989 lõpetasin keskkooli, 1999 tehnikumi sekretäritöö erialal, bakalaureusekraadi sain 2006 suvel Akadeemia Nordist psühholoogia erialal. Magistrisse mind paluti ja meelitati, aga otsustasin, et sinna lähen siis, kui töötan enamvähem erialal Kui keskkoolis õppisin üsna alla võimete, lõputunnistusel kolm viit, ülejäänud neljad, siis tehnikumis ja ülikoolis õppisin siira huvi ja tahtmisega ning mõlemad lõpetasin kiitusega.

Töötasin pikka aega, 9 aastat, sekretärina suures firmas. Igavaks ei läinud, sest firma oli pidevas muutumises ja liikusin iga paari aasta tagant ühest osakonnast teise. Sekretäritöös meeldis mulle kõige rohkem just ürituste korraldamine ja inimestega suhtlemine. Korraldasime ka töövälisel ajal kõikvõimalikke väljasõite ja võistlusi jne... Üldiselt kipun alati kujunema sekretäriks ja organiseerijaks, kuhu tahes ma ka ei satuks - ja ma teen seda hea meelega - niisiis Talgujad, olen siingi hea meelega sekretäri rollis

Liikusin 1,5 aastat tagasi ametialaselt ka pisut erialases suunas edasi - minust sai koolituse assistent. Mul oli selle muutuse üle väga hea meel ja lootsin, et järgmiseks sammuks on juba koolitusspetsialisti roll või personalispetsialisti vms, mille pealt oleks saanud juba magistritöö materjali, et alustada magistriõpinguid.

Elul oli minu jaoks aga üks hea ja üks halb (või noh, loodame et siiski lõppkokkuvõtteks hea) üllatus. Hea üllatus oli see, et pärast aastaid üksindust leidsin omale mehe - hea ja sobiva, kellega oli kohe algusest peale vastastikune äratundmine. Kolisin mehe juurde Tartusse ja sain tööülesanded siia kaasa võtta.

Kahjuks järgnes kohe ka majanduskriis ja selle tulemusel kaotasin koondamise tõttu töökoha 2009 detsembris. Kuna peres on ka 13-aastane poiss, siis ei saa ma endale lubada luksust kauaks töötuks jääda.

Sügisel 2009 liitusin Õnnepangaga (ja kuidas saakski ma teisiti??? juba nimi kohustab ) ja sealtkaudu sain tuttavaks Aguga ja siinse foorumiga, aga ka Talguklubiga, kellega oleme juba esimesed talgud ära pidanud (dets 2009) ja sel aastal kavatseme jätkata ning kõik vabatahtlikust tegevusest huvitatud on oodatud liituma! Vabatahtlikuna olen seotud ka psühholoogilise nõustamisega, et ülikoolis õpitud teadmised rooste ei läheks. Nii et kui oled hingelises kriisis ja meel must, või tunned et vajad lihtsalt ärakuulajat, siis aitan Sind hea meelega, võta aga ühendust ja küll me aja leiame!

Ahjaa, meie peres on samuti papagoi aga tema paraku ei räägi...